Impossible is nothing

Dali-Shangri La

Haigeks jäädesnagu juhtus paar päeva enne Dalisse jõudmist, võin ma rahuliku südamega omale vähemalt nädalase puhkuse broneerida. Sest see on täpselt aeg, alla mille mul pole lotustki täielikult haigsest taastuda, pooltõbisena sõitma hakkamine on aga ebamugav ja riskantne. Tavapärase linna risti-rästi läbisõelumise asemel oli pauerit kõndida ühe tänava poole peale ja tagasi hotelli. Aitas küll. Egas järgmistel päevadel oluliselt paremkas enesetunne ei länudki ja linn jäigi suures osas üle vaatamata.

 Samal ajal kaasvõitleja Loic plaane ja viisa aegumist summeerides sai tal aeg Dalis otsa. Oli vaja edasi liikuda. Minul selleks jõud puudus seega variante palju polnud-ratas bussile ja poole päeva jagu tuletasin koos tarmuka lääne botaanikaturistiga meelde kui mõtetu on enamus paketituristide päev. Mis möödus valutava persega teeseldes, et bussiaknast on saab jubedalt vahetu ülevaate piirkonna loodusest ja kultuurist.

Paljude sihtpunktide kohta öeldakse, et need on turistlikud. Näiteks Bangkok, kuhu void rahuliku südamega minna ja kus ei möödu minutitki ilma omasugusest valgest tolkamist möödumata. Lijiangis aga võib sellist mõttekäiku vabalt kasutada kohalik. Sest linna nimi peaks tegelikult olema Turist. Täpsemalt vanalinna piirkond saavutab igaks päikeseloojanguks rahvastikutiheduse 10turisti/ruutmeetrile. Põhjust ei pea kaugelt otsima. Vanalinn meenutab keskaegses stiilis viimse detailini lihvitud nukumaja mis hõlmab enda alla mõne ruutkilomeetri.

Meile kui outdoorjunkidele jäi kogu see voolav turistipudru arusaamatuks. Siiski leidsime nendega ühisosa inimese vajaduses jäädvustada enda ainulaadne lõust ränikristalli vahele. Ründasime arvukaid mei njüü sid (beautiful) sooviga teha seda koos. Et mõlemad osapooled saaks hiljem kodus sõprade ees suurustada, et näed kui palju chinalady sid/läänepoisse ma sain.

Nädal möödas viimasest tõsisest pedaalitõukest muutis kehandi kannatamatuks. Piinale saabus lõpp. Kehand oli taas valmis. Erutus oli seda suurem, kuna järgmise 2 päevaga tõusis National Road 214 kilomeetri jagu taevale lähemale, 3200 meetri peale Shangi-La sse. Teoorias oli oodata esimesi tõsisemaid kõrgustega aklimatiseerumise sümptomeid. Midagi erilist aga ei juhtunud. Suurim probleem mis mind kimbutama hakkas, oli janu, mille võib osaliselt kirjutada ka kõhulahtisuse arvele. Mitte aga täies mahus janu. Nn päris janust, mida tunned kogu kehaga(kiiremad südamelöögid vere paksenemise tõttu, kuiv nahk aurumise vähenemise tõttu, seedekulgla aktiivsuse langus), sisaldab minu aklimatiseerumisjanu dominantselt väga kuiva suud ja huuli. Tarbitud vesi aga tuleb sama kiirelt kusjonksina välja. Ülejäänud nähud nagu peapööritus, peavalu, kiirenenud hingamine ja südamelöögid on tõsiasi, ent  vaevumärgatavad. Kõik see kehtib ainult 3200 m kohta.

Märgid

On loetletud rigid(piirkonnad) maailmas, millega käib kaasas kõhulahtisus. See ilmneb koheselt, kui vahetada teiste ränduritega muljeid. India, Lao(kuigi vähemal määral), Yunnan. Kuuldavasti Indiale selles kategoorias vastest ei ole. Minu reisikaaslane haigestus Indias konkreetselt kõhutõppe restoranitoidust, misjärel lülitus umber ainult pakendatud toidule. Hommikusöögiks müsli, muul ajal ainult omakeedetud kraam.

Eestlasele kohaselt olen harjunud jooma kraanist ja ega see komme üleöö ei muutu. Minu jaoks on põhimõtteliselt lollus osta pudelivett, kui kokkuvõttes tuleb see ikkagi kraanist. Vaikselt aga kindlalt olen siiski pidanud alla vanduma kraanivee hävituslikule joule, Lijiang ist alates tarbin silma pilgutamata pudelivett kui peaks vajalik olema. Kuna Laoses puutusin esmakordselt kokku kraanivee kõhulahtistava toimega, oli vaim sellega võitlemiseks tugev ning otsustasin hakata katsejäneseks erinevate asulate kraanivee puhtuse testimisel. Esimese tõsisema positiivse tulemuse andis Vientiane kraanivesi. Täieliku kooskõla saabus aga siis, kui tarbida Vientiane kraanivett ``Beer Laoga``. Kuna päeva jooksul tarbisin arusaadavalt ka muid beverage ja roogi, oli antud koosluse kontrollimiseks vajalik läbi viia rida kontrollkatseid. Pärast mõnepäevast testimist võisin aga katseprotokolli kanda autentse tulemuse. Vientiane kraanivesi+Beer Lao. Kindel valik.

Lao kahvatub kõhulahtistuse kategoorias Hiina(Yunnan) kõrval. Pärast mõnepäevast testimist (põhirõhk endiselt erinevate linnade, külade kraaniveel), saab selgeks, et Yunnani puhul tuleb katsemeetodeid muuta. Kõhulahtsitajaid edetabelisse panna on ilmselgelt võimatu, sest positiivse tulemuse võib anda misiganes toidu-joogi segu, misiganes asulas, misiganes söögiurkas/restoranis. Kohalikud keedavad vett alati enne tarbimist mis peaks teoorias tagama selle puhtuse. Siiski esineb minu katsereas juhtumeid, kus ka keedetud vesi on andnud poitiivse kõhulahtistava tulemuse. Jämedalt kinnitab katseprotokoll fakti-pool Yunnanis veedetud ajast on olnud kõht lahti. Viimane tilk karikasse, nagu juba mainitud, oli Lijiang i kraanivesi. 2bidoonitäit seda loombeveraashi andis juba müne tunni jooksul 100% positiivse tulemuse, niiet kehandile uue veehingamise andmine  võttis oma paar päeva aega. Lijiangi kraanivesi. Kindel valik Yunnanis.

First Big Pass. 4200 between Shangri-La and Deqin.

Kahe nimetatud asula vahe on kõigest 200km mis tähendab tavaoludes 2kerget sõidupäeva. Lisades sellele aga profiili ja kõrguse, muutub 2 kerget päeva vähemalt 3ks. Uued viisad käes, lahkusime Shangri-La st 29mai pärastlõunal järgneva plaaniga. Esimesel poolpäeval sõidame 60km, 3200 meetri pealt 2000 peale, teine päev ületame 4200 mäekuru ja laskume tagasi 3500 peale, et järgida aklimatiseerumiseks vajalikku 300meetrist tõusu öö kohta, kolmas päev kerime viimased kerged mõnikümmend kilomeetrit Deqin i. Plaan reliseerus 2/3 ndiku ulatuses, loomulikult feilis kõige tähtsam osa sellest, ehk 2 päeva tagsilaskumine õigele aklimatiseerumiskõrgusele. Põhjuseks kogenematus ja valeinformatsioon mäekurule tõusu pikkuse osas. Niisiis algas tõus sealtsamast 2000 meetri pealt orust, pärast 20km üleskerimist jõudsime pärastlõunaks mingisse mäeseljakule ehitatud (nagu enamus asulaid siinkandis) asulasse. Nõudnud söögiurkast välja tavapärase mi fa (riis), kohtasime hiina 12pealist teismeliste ratturite gruppi, kellega olime varem kohtunud Shangri-La s. Meie sõprade valmistatud teine lõunasöök (palju parem muide kui restorani riis) kõhus, ütlesime head aega ja et meie lõpetame selle järelejäänud 25km tõusust tana.

`` Oi, poised, aga tõusu lõpuni on ju 45km, mitte 25``. Seni olime harjunud Hiina loogikaga mis võis tähendada mida iganes. Näiteks, et nende 45 ongi tegelikult 25, või et 45 tähendab kaugust Deqin i võimisiganes. Igaljuhul jäime enda Googlemapsdatale kindlaks ja läksime sellel pärastlõuynal võtma 4200meetrist mäekuru. Seekord oli aga aeg, kui Hiina loogika trumpas lääne oma üle. Tegelikult polnud üldse tegu Hiina loogikaga, vaid lihtlabase faktiga, et tõusu lõpini oligi 45km , mitte 25. Nagu ikka sellistel päevadel, on ju vaja lolli järjekindlusega plaanis püsida, olgugi et mingil hetkel on selge, et see päev lõpeb täieliku persekukkumisega ja taastumiseks on jällegi lispäevi vaja. Pärast 8 tunnist ronimist, millest ülevalpool 3500 oli konstantne tunne, et kohe kohe pea plaffatab, jõudsime kottpimedas mäekurule. Nüüd oli vaja ju endiselt alla ka saada. Kogu talvevarustus selga(millest jäi ikkagi väheks)alustasime 5kraadises õhus laskumist. Kurnatuse, teeolude ja pealambi valguses mittepiisavuse kombinatsioonis oli aeg alla vanduda ja vista telk üles 4000meetri peal. Ootuspäraselt tundsin kohe pea padjale panes mõnusalt tukslevat valu pea tagasoones. ``Tore, tore, debiilik. Missa siis arvasid et see öö saab olema magamine augustikises heinalakas merepinnal``, mõtlesin endamisi. Kunatus oli aga liiga suur, et mingi valu kehtestaks, 7tundi hiljem ärgates oli valu levinud üle peandi mis taandus kiirelt pärast laskumist tagasi Deqin i 3500 peale. Viimased ettevalmistused enne Tiibetiusse sisenemist, leidsime ka lõpuks korraliku Tiibeti kaardi.

Deqin-Markam-Litang

``Listen, those guys from the hostel told me that its very dangerous for U to go there. People just disappear!`` Kerge muhelus Yani aadressil ``yes, weve heard that before, we go anyway.`` Enne näiliselt ohtlikusse reisiossa sisenedes oli kiusatus naisolevuse emotsioonitsemiele järele anda ja valida ohutu teekond piki Tiibeti idapiiri mis oleks samalaadselt pakkunud kõrgeid mäeületusi, hõredat atmosfääri, tiibeti kultuuri ja raskeid sõidupäevi. Paraku, kui mehed olid otsustanud, siis mehed olid otsustanud. Laadisime 5päeva jagu vaakumtoitu sadula peale, näomaskid peale, esimese tsekkpoint ini Salt is (Naxi) oli jäänud 100km. 2 meie kasutusesolevat kaarti näitasid väikest teerada üle mäeaheliku(kaardil märge ``the track we never found``) Tiibetisse mis oleks olnud lahendus esimesest tskkpointist kõrvalehiilimiseks.

 Kuna vägu suurt tahtmist ei olnud kohe alguses piiripolitseiga jõudu hakata katsuma, panustasime tugevalt selle jakiraja otsimisse. Veetsime terve päeva 50km pikkusel G214 lõigul edasi tagsi sõites, otsides näidatud rada kaardil. Kuna paistis, et seda rada tegelikkuses ei eksisteeri, leidsime kaardlt veel teisegi lootustandva punkti mis polnud küll otseselt teena märgitud kuid asukoha topograafia viits sellele, et ühenduslüli G214lt läände peaks olemas olema. Punkti(10 km Salt ist lõunas) jõudes leidsime teeotsa koheselt ja pikemalt mütlemata sisenesime jakirajale. Pärast mõnd kilomeetrit ponnestamist oli aga selge, et tagsi suurele maanteele(Zogang i ja Markam i vahele) jõudmiseks sedarada pidi läheb minimaalselt 4 päeva ja tõenäoliselt eksime me kuhugi mäe vahele ära ka. Statistikasse ei tahaks nii noorelt veel minna, pöörasime otsa ringi. Kuna tubli siiber oli kõrvalthiilivate lahenduste otsimisest, otsustasime katsetada kõige lihtsamat ja laialtlevinumat tsekkpointi illegaalse läbimise meetodit. Äratus kell 3am, tund hiljem seisime silmitsi 100 m kaugusel asuva öises lambivalguses 2 tõkkepuu ja vahtkonnamajaga. ``OK, lets go for it!`` Lootuses, et varajasel hommikutunnil (meenutus ajateenistusest, et 4 ja 6 vahel on uni kõige magusam) politseionu tukastab, libisesime 1 tõkkepuu alt läbi, KOERAD! Raisk...teine tõkkepuu...räme klähvimine...10..20 meetrit Tiibetis. Juba olid taskulambivihud meie selga käpsamas ja Hiinakeelsed hüüatused seda saatmas. Midagi polnud parata, tuli tagasi pöörduda ja lootma jääda oma näitlejaoskusele, et kust meie pidimme teadma, et tõkkepuu mingit piiripunkti tähistab ja üleüldse meeldib meile öösel niisama rattaga karuperses ringi tilbendada. Õnneks olid vahetuses noored kadetid ja ei osanud nad meiega midagi suurt tarka peale hakata. Viitasime tungivalt oma Hiina viisadele, umbes et näete, meil on ju dokumendid korras, mist e veel tahate. Hästi, aga edasi ka ei saa. Peate tagasi minema. Õnnelikuna, et raudusse ei pandud, pettununa, et sisse ei saanud, viskasime telgi mõni km eemale maantekraavi, et järgnevalt päevalt geniaalseid piiriületusideid ammutada.

Päevavalguses paljastus kurb tõsiasi-hiinlane võtab seda Tiibeti piiriasja vägagi tõsiselt, vähemalt seda osa mis puutub ehitatud tõkkerajatistesse. Terve linn oli oskuslikult planeeritud-ehitatud nii, et piiririkkuja elu võimalikult keeruliseks teha. Lõunast põhja viis ainult üks tee, millest läänes laiutas suur kuristik(rohelisega), idas risti-rästi traataedade ja tõmmatud kraavidega miinivälja meenutav ala(kollasega), millele koheselt järgnes ületamatu mäemassiiv.

Parkisime ennast kurvi peale vahetult enne vahtkonnamaja(punasega) ja hakkasime pliiatsist sisenemisplaani välja imema.

Pärast eelmise öö otse proovimist oli laual-kas vasakult või paremalt. Vasakult....võibolla...väga järsust kallakust alla, mööda koertest kellele oli mäe küljele ehitatud väike plats ja kuut(huvitav küll miks:), üle paarist aiast ja müürist, üles sama rämedast kallakust ja hops, olemegi joonisel sinisega näidatud tee peal...mis viib vahtkonnamajani. Seda saime mõistagi hiljem googlemapsi uudistades teada. Paremalt-jah, tabamise tõenäosus väike kui minna pimedas miiniväljast idast, mäekülge pidi. Loic läks testima jalgsi, oli näha, et tüübil oli ilma rattatagi raskusi. Kindel ei. Ok, teisele poole oli vaja saada, leppisime kokku, et ootame pimedani ja lähme vasakult. Sitt plaan on ka plaan kui muud võtta pole. Mõttes juba kujutasin ette, kuidas meid politseionu ette teistkordselt seisma pannakse ja peame tõsimeelselt selgitama kuidas me üritasime tagasi minna aga eksisime peateelt teie kaitsekraavi.

Kui järsku hakkasid lõunast väiksed kastikad tööpäeva lõppedes koju vurama. Asi selge, julge hundi rind on kuuliauke täis või kohe Tiibetis. Esimene kastikas peatus. Uhh, tiibetlane, vedukas, kui oleks olnud hiinlane oleks pidanud plaaniga hüvasti jätma, sest hiinlane oma loogikast lähtuvalt küll kokku ei pane, et me tahame üle piiri saada. Tiibeti poiss seevastu hammustas kohe läbi, mida vaja teha. Rattad kasti, ise ka, present peale, 100ne kummaltki pihku. Läks. Paar tõsiselt tugevat südamelööki tõkkepuu ees peatumisel....ja siis WE ARE IN! Ole sa tänatud Tiibeti poiss! Potsatas meid mõned km põhja pool maha, Tiibeti tee võis alata.

Teine tsekkpoint 2 km enne Markami oli lihtne võrreldes eelmisega. Tsekkpointist idas laiutas suur väli, millest voolas küll läbi väike jõgi ja üle välja oli tõmmatud mõned traataiad ja müürid. Lihtne hommikuharjutus võrreldes sellega mis ootas ees pärastlõunal. Markami südamesse paiknes vahtkonnahoone mis meenutas rohkem riigipiiri kontrollpunkti kui riigisisese autonoomse piirkonna sisenemisväravat. Ainus tee läks läbi maja. Pöörasime kannapealt ringi ning märgates  idas paljulubava madala profiiliga mägesid, oli otsus tehtud. Üle mäe.

 Teekonda üle mäe tähistab sinine joonisel ja uskuge mind, see oli palju raskem kui see vabakäejoon ettekujutust annab. Ainuüksi esimese 100m lõigu läbimiseks jalamilt mäeharjale(tähistatud lillaga) läks aega pool tundi. Edasi liikusime müned meetrid mäeharjast idas, et oleksime varjatud orus paikneva kontrollpunkti(punasega) vaateväljast. Joonisel vasakul märgitud ka teine kontrollpunkt Lhasasse suunduvate sõidukite jaoks.

Valge vahtkonnamaja kurvi lõpus paremal

 Musta ja kollase trajektoori ristumispunktis häiris dilemma-kas minna otse mööda mäekülge (must trajektoor) ja riskida, et meid all orus märgatakse või jätkata mäeharja tagant kollast trajektoori pidi. Nagu jooniselt märgata on idapoolne mäekülg tugevalt korrugeeritud vooluvete poolt, selleks oli jõud otsas. Panime otse ja võitsime. Liitusime Lhasa-Chengdu Hwy ga (G318) sinise joone põhjapoolses otsas, sõnadetagi oli selge ühine otsus- Tiibetist välja. Arvan et aastas korra piisab 100m lillast lõigust, mil süda kurgust paar korda välja käib ja löögisagedus ületab füsiloogilist vanusele määratud ´´220 miinus eluaasta´´ piirnormi.

Viimases kontrollpunktis Markamist 120km idas, Tiibeti ametlikul piiril, oli asi lihtne. Esiteks oli tegu Lancang ist (Mekong) üle viival sillal asuva kontrollpunktiga mida ümbritsesid võimatult kõrged mäed. No way around. Teiseks väljusime me Tiibetist, ehk suund kuhu politseionu meid saata tahab ühtis meie enda teega. Kontrollpunkt oli paljutõotav. Ilm ilus, sild seljakoti ja rattarändureid täis ootamas sissepääsu. Näomaskide eemaldades  läbis tervet seltskonda, kes vahtkonnamaja ümber passisid, naer. Kaasa arvatud noored kadetid. Läks natuke aega, enne kui translaatori abiga selgitati haruldase maa kodaniku päritolu(Estonia- Aishania) kuna Prantsusmaa (Fagoa) ja Pariis tundub Hiinas olema teatud-tuntud kaubamärk. Jääb mulle alatiseks meelde kadeti lause : ``so go``. Lubasime endale väikese rõõmuhõiske.

Edasist teekonda Chengdusse kirjeldab parimini profiilikaart, mil sai nii mõnigi elule võlgu jääv km sõidetud. Subarktilisest kliimast tagsi troopikas! This is China!