Welcome to China!

Seda lausejuppi kasutame nii mõnigi kord, viitamaks koomilistele nähtustele teekonnal Hiinas. Näiteks oli Yuxis tädikestele välja mõeldud omapärane sotsiaalne töökoht mis seisnes oksaraoga(millel lehed veel küljes) linna haljasalala madalaid põõsastikke justkui rehitsedes(sahmivad liigutused üle ja läbi põõsaste) ja loomulikult meenus kohe eksperiment  Mao ajastust, kui suurema saagi huvides pandi rahvas sarnasel meetodil tihaseid nullima.  Suhtlusbarjääri tõttu me täpset põhjust teada ei saanud, mulje jäi, et nad ilmselt ajasid mingeid sitikaid põõsastest välja. Kes mõtleb välja hästi loogilise ja usutava põhjuse, sellele on välja panna auhind. Luuaga lombi laialiajamine august pole vist enam uudis nendele kes on ajateenistuse läbinud, sellegipoolest vääris seegi vahepala  tõedemust – Welcome to China!

Vientiane lummus kaotas ajataju ning pärast mitmepäevast vedelemist oli aeg seada sammud hiina saatkonda. Viisategemise normaalaeg on 4 tööpäeva, saatkonda jõudsin juhuslikult reedesel päeval. Paluti tagasi tulla järgmine nädala keskel. Mhhh...nüüd võiks end vist kuupäevadega ka kurssi viia. Ennäe, pärast hiina viisa kättesaamispäeva jäi mul Lao viisa lõpuni täpselt 5 päeva, mille jooksul oli vaja katta 700km piirini, mägedes. Nojah, mida käredam, seda ägedam eksju. Viienda päeva lõpuks oli kehand jällegi täiesti puruks, mida raskendas 2päeval üle elatud kräshh ja vasaku kehandipoole naharaspeldamine daunhill lõigul. Aga hiinasse jõudmine parandas kõik haavad. See on alati nii olnud nende piiriületustega. Uude riiki (vähemalt siinkandis) saabudes on contrast piisavalt suur, et joobuda uutest kommetest, nägudest, väljenditest. Jinghongist Kunmingi liitusin ``world touri`` tegeva 30 aastase prantslasega, kelle distsiplineeritud päevaplaan säästis mind esimestes tõsisemates mägedes (mäekurud 2000m) ennast täiesti kooma sõitmast. Tänud Loic! See mees on hetkeks katnud 20000 kilomeetri tuuri, läbinud marsruudi prantsusmaa-iraan-india-kaguaasia ja enamus riigid mis nende vahele või vahetusse lähedusse jäävad.

Pärast 4päevast taastumist Kunmingis oli aeg pakkida asjad ja võtta sound Tiibeti peale. Äraminek kujunes nagu see väga tihti juhtub, kiirustavaks. Asulatesse saabudes on väsimus suur ning ratas lendab suure kaarega nurka. Sellele järgneb paaripäevane täielik väljalülitamine igasugustest füüsilistest ja organisatoorsetest ülesannetest. Niiet kui järsku on käes juba 4-5 päev linnas ja saabub arusaamine, et puhatud on juba küll ja liigseltki, siis on kõik organisatoorsed ülesanded tegemata ja läheb suuremaks kiirustamiseks. Nii ka seekord. Enne lahkumispäeva sõitsin vastumeelselt veel pool linna pluss suburbid läbi, et lihtsat matkavarustust ja paari tarvilikku juppi ehituspoest hankida. Ülesanne polnud lihtsate killast, sest Hiinas lääne matkavarustust leida on peavõimatu ning suurt ehitustarvete poodi ei eksisteeri Kunmingis üleüldse. Ometi õnnestus pärast päev otsakestnud otsirännakut hädapärased jupid kokku kraapida ja euroduo france-estonia oli valmis vallutama Tiibetit. Või noh, vähemalt selle lääneserva.....

Aga ka järgmine päev veetsime Kunmingis. Sest õhtulauas teatab 45 kg õbluke hiina tütarlaps Yan, et tema on otsustanud meiega liituda. Ok, vaatasime siis teekonna profiili üle kuni Dali ni ja Shangri La ni, selgus et võibolla on see plaan nimetatud linnadeni teostatav. Inimesele kes on ratast senimaani ainult kaugelt näinud ja viimased nädalad-kuud istudes-süües-mediteerides veetnud, saab see olema katsumus, kuid teostatav väikese lükkamis- ja cheerimisabiga. Niiet järgmine päev möödus uuesti mööda linna tuuritades, sest meie hiina tiimikaaslasele oli vaja kogu varustus hankidas nullist, alustades rattast lõpetades ajakirjaga. Veel liitus meiega Rein, hiina noormees, kelle plaan oli Tiibetisse ronida niivõinaa.

 Nii olimegi liitunud Hiina tiimiga (või õigemini vastupidi) millest olime vargsi unistanud teekonnal Jinghongist Kunmingi. Teema selles, et Tiibetisse sisenemiseks on vajalik nn Tibet Permit, mida aga pole võimalik saada ilma kuluka turismigrupiga liitumata. Järele jääb variant siseneda ilma nimetatud paberita, st tabamisel ootaks meid kas trahv, retaste konfiskeerimine, eskortimine Tiibetist välja, või halvimal juhul, Hiinast väljasaatmine ja mõneaastane sisenemiskeeld. Õnneks on meiesuguseid illegaale küll ja veel (enamus europiidid) ning sarnase illegaalse sisenemise jaoks on välja töötatud rida meetodeid ja abinõusid, kuidas tabamist vältida. Üheks neist ongi liitumine hiina jalrattapundiga. On näiteid, kuidas üksik(ud) välismaalased sulanduvad hiina pundisse ja libisevad sujuvalt läbi teel paiknevate kontrollpunktide. Seda loomulikult juhult kui kontrollpukti politseionu ei viitsi täpsemalt süveneda, kes rattapundi liikmed on. Kui politseionul on paha päev , siis pole meil väga lootust ja peame teesklema lollikest, kellel polnud aimugi ,et Tiibeti jaoks on vaja eriluba.

Nali naljaks, Hiina rattapundist oli asi kaugel, tegelik marsruut ja asjade kulg selgub jooksvalt. Mõni tund enne pimeduse saabumist väljus 2china-france-estonia üksus läbi paksu sudupilve läänemägedesse, õhtuks olime Aningis ja nail võis alata. 

Oli teada, et lõiv mis maksame lähinädalal alanenud tempole meie grupi naisliikme tõttu, saab kuhjaga tasutud kambavaimu tõusu ja organisatoorsete probleemide kadumisega. Linnas leidsid Rein ja Yan kohe odavaima ööbimiskoha kus eales oleme Hiinas peatunud. Sellega kaasnes võõrustajaga autosõit kohalikku politseijaoskonda, et välismaalasele luba hankida hotellis peatumiseks. Nimelt on reglemendis lubatud välismaalasel peatuda ainult spetsiaalsetes turismihotellides, hiinlastele mõeldud urkahotellides peatumiseks on vaja end jaoskonnas registreerida ja/või luba küsida. Omaette naljatades hellitasime lootust, et ehk same mõnest sellisest jaoskonnaskäigust mingisuguse paberi kus meie andmed peal ja saame hiljem sama paberit kasutada Tiibetis. Igasugused totrused lähevad mõnikord läbi ja miks mitte loogikaga ``hiilgavas```Hiinas. Pärast jaoskonda oli meeleolu tõusnud kõrgustesse ja valitses õhkkond, et nüüd olemegi meie hiina kunnid ja võime lubada endale rohkem kui tavaliselt. Mispeale tegime võõrustajale tagsihoidliku vihje vedada meid baozõrestorani. Mis tal mud üle jäi. Olime tema ainsad kliendid ja rahagi oli ööbimise eest maksmata. Baozõpleissis veetsime mugavalt aega oma äranägemise järgi, lõpetuseks tassisime kokku hunniku jäätist kõrvalasuvast putkast, mille kallal maiustasime veel oma pool tunnikest. Ülbe lääne turisti mängimisest rõõmsa meelega maandusime urkahotellis.

Meid oli hoiatatud, et 2 peamisel trassil hiina põhiterritooriumilt Tiibetisse kohtame kindlasti mõnd hiina jalgrattamatkajate gruppi. Et neid saab aga olema vähemalt 1 grupp päevas, ei osanud me oodata. 16mai teekonnal Lufengi olime tõusnud viimasele mäekurule pukama kui nurga tagant ilmus 3 hiina matsi. Ahah, teid on siis veel tulemas? Kokku oli punt 8pealine, kaasas 2 fiimeili. Kusjuures viimased polnud üldse kõige aeglasemad seltskonnas. Meie mõtted läksid otsekohe Tiibetisse ehk teoreetilisele võimalusele liikuda leitud pundi haardes läbi Tiibeti teele jäävate kontrollpunktide. Eks näis, millise variandi kasuks liisk langeb, erineva suurusega punte, kellega liituda, on mitu.

 Mida päev edasi, seda aeglasemaks muutus meie naisliikme tempo ja suuremaks muutusid tema valu(mõnu)oiged, olenevalt kas ta on painjunkie või mitte. Chiuxiongi jõudes jäin ka mina järjekordselt haigeks, meie vaffa hiina-euroopa ühisüritus-rattatripp oli määratud lõppema. Ühe 50kmise päeva pitsitasime veel välja, maandudes keset agrikultuuri tehasetööliste hotel-kanalas. Siin saavutas majutushind low-bottomi, 10yuaani. Mõistagi on selline hind isegi Hiina mõistes naeruväärne, Loic avaldas arvamust et selline hind pole isegi voodilinade vahetamist väärt. Kanalas kohtasime veidi meist ette liikunud 8pealist hiina punti, kellest üks oli samas asulas motobaigiga kokku põrganud ja hospitaliseeritud. Järgmine hommik oli minu pea tatti täis, Yan suutis ka vaevu kargu alla saada – sellega oli väntamine lõppenud ja reis jätkus hääletades. Pärast 6 tundi ja 3 kastikat olime Dalis, vanas Yunnani pealinnas. Pole ime et linn on meeletu turismimeka, sest õhkkond siin on juba üsna tiibetlik. Linna ümbritsevad tõsised mäed ja linnas elab arvestatav hulk tiibetlasi.