Viimaseid tööpäevi Darwinis ühele poole veeretades sattus tänase päeva maiuspala endale gi ootamatult olema harukordne, kuigi siin juba vedeletud eelmise korraga kokku pea 7kuud. Pärastlõunane kolitav klient läks minu paljunäinud kaastöötajale kirja TOP3 sisse rõvedusastme kategoorias. Parkisime trucki abode neiborhuudi, mida valitsus lahkesti omal kulu ja kirjadega natiivelutaele jagab ja mis on mõistagi tsiviliseeritud linnarahva terriyooriumist kõrge taraga eraldatud. Nõndaks siis kalpsast trepist meile vastu süsimust abojeesus miskid plastikanumad köäes ja tegi innuka shesti teise korruse poole viitamaks töömaa asukohale. Üle lävepaku astudes võrdus sisuliselt samaga kui suruda nägu värskelt täiskustud beebimähkmesse. Ei, aga see on ju normaaaaaaaalne. Toast vahtisid vastu osalt pundunud osalt nooruslikult rõõsa näoga aboperekobar, kes ei näinud lämmatavast haisust end häirida laskvat. Juba enne kui me oma kolimisliigutustega hakkasime toas olulist vibratsiooni ttekitama, panid juhuslikud prussakad mööda seina, külmkappi, põrandat, harjavart, ühesõnaga, mitte mingisuguse koondunud asukohaga, toas ringi. See ei tõotanud head. Momendil, miul puudutasime kahtlase võidekorraga kaetud sohvadiivanit, voolas selle alt välja prussakate armee igas suuruses, moodustades dünaamilise pildi, nagu oleks keegi põrandale ämbritäie sitta valanud. Ei, normaaaaaaaaalne. Abod ei paistnud sellest oma hoiakut muutvat, meie kivistusime hetkeks, olles sunnitud siiski hgüplevaid liigutuisi tegema kui prussakate jõgi meie jalutsisse voolas. Mis siis nüüd? Kas me peame oma käed selle diivani alla panema ja 50 meetri kaugusel asuva truckini kõndima, olles sammal ajal võimetud midagi tegema kui prussakas otsustab diivani seest oma positsiooni meie käenaha alla vahetada? Jah. Tegu oli ka selles mõttes sundolukorraga, et töö tellija oli valitsust esindav abode majutusega tegelev kinnisvaraorganistasioon, ja keeldumine sellest tööst oleks koheselt kirja länud kui negatiivne olukorra lahendus. Et valitsuse tellinused moodustavad aga selles majandusharus siin kõva kolmandiku, ei oleks selline lahendus olnud üldse mõeldav. Töö sai tehtud kiirelt ja suure emotsioonitempliga päeva ja mälusse. Käed pestud ka!
Eepiks jätkub (eepiks vol2 jätk siis, või 3, ei oskagi identifitseerida) Ameerikates. 12november maandub raudlind koos raudhobuga pardal In da Hood ehk Los Angeles. Asimuut mõistagi lõunasse. Kuuldavasti olevat mõnisada km põhja pool nädal tagasi isegi lund taevast visanud, loodetavasti ei tule jälle haigus kimbutama nagu juhtus eelmine kord Vietnami aklimatiseerumisrännakul. Plaanis on lasta peaasse(või sealt välja) mõistagi kõik unistus, mis on aja jooksul ajukääru akumuleerunud. Alustades doksarjades tihti ette tuleva kaadriga Maast kosmosest, kus on selgelt eristatavad mandrid, lõpetades nõukaaegse rattaraamatuga mis kirjeldas uljaid isamaa soloiste 20 sajandi keskpaiga aegsetel algsetel terasvokkidel, kuid mis ometi läbisid atacamasid ja amasooniaid. Kas Zihuatanejo on päriselt olemas? Kui, siis milline?
No comments:
Post a Comment