Mehhiko

:Olin juba lahkumas kõige räpasemast ja kallimast hosttelist Mehhiko City Zocalos, kui meenus üks warmshoweri kontakt, kellega olin nödal varem ühendust võtnud. Telefonile vastas unise häälega hispaaniakeelne noormees, kes nagu hiljem selgus, arvas et ma olen tema järjekordne kinnisvaraklient. ``Jah, sa võid tulla täna, aga homme pean ma tööle minema``, millest ma lugesin välja, et veedame õhtu natuke juttu vahetades ja järgmine hommik teen vehkat. Tegelikkuses tähendas see seda, et ``alates homsest ei saa ma sinuga tegeleda ja sa pead leppima selle 300m2 majaga, mille me sinu käsutusse jätame.`` Järrgmise nädala veetsin chillax-atmosfääriga kunstnike perekonna seltsis, aiast sai suvalisel hetkel apelsini puu otsast kakkuda, kui isu tekkis.
Nädalaga sai tehtud üht komateist, kulminatsioon saabus lõpus, kui sõitsime nädalavahetust veetma perekonna mägimajadesse (mida on tervelt 3 üksteise kõrval). Koht asus Cityt ümbritsevas kaugsuburbias kõrgel mäe otsas kust avanes ka vaade öisele Mexico Cityle. Mõistagi, linn ulatus 180kraadi silmapiirini ja selle taha. Sellest õhtust on kaasa võtta lisaks mälestustele veel üks retsept, mida, ma olen kindel, manustasime ka Tarifas (saasta siis oli 2005+3), kui Euroopas nimetatakse seda maiusjooki teistmoodi.

daiquiri(mexican)+ice/ 3laims,2spfl sugar, 1,5ounce white rum, shaken

Ülipuhanuna alustasin tõusu Mexico Cityst välja. Nimelt, asub see linn augus, et lahti rebida sellest karismaatilisest miljonikatlast, on vaja kõigepealt ületada 2,5-3km kõrgune mäeahelik. See päev pitseeris end mällu märgilise tähendusena selliste riikide ja loodusvööndite ühest ülimast omadusest, mida ma otseselt vastandaks näiteks Eesti  jaanuarikuise keskkonnaga. Nimelt, tol hommikul käpsasin ma lund.

Võib 4 korda arvata, kust leidsin end selle sama päeva pärastlõunal!

See oli kindlast üks lapsepõlveunistus olla korraga, või peaaegu korraga, samal ajal nii püherdada lumes, ja nii kiirelt kui liigub mõttesähvatus ja soov - aga mis oleks kui paneks silmad kinni ja mõtleks ennast banaanipuu alla...Täpselt see juhtub kui kukkuda 3km pealt 500meetrile, kus asfalti hõõgeaurud on segunud kütusevigu, banaani, maisi ja kana grilliaroomidega. Valikuvabadus muuta oma positsiooni äärmusest äärmusesse, ja selleks ei pea võtma lennukit või allveelaeva. Piisab jalrattast ja paarist tunnist.

Tee Oaxacani pakkus rulluvaid vooresarnaseid mägesid, kõrgustevahega 2000m, mitmeid odavaid külasid ja linnakesi kuna Oaxaca on vaesemaid osariike Mehhikos. Täpselt selline tee, mis on ideaalne telikimiseks - iga 50-100km tagant on üks väiksem asula kus saab varusid täiendada, vahepeal laiuvad väheekstensiivsed rohumaad loomade jaoks, praktiliselt inimtühjad. Laskumine Oaxacasse tähendas samuti pika, külma, platoorännaku lõppu. Joone pealt lisandus menüüsortimenti maanteäärsed pakutavad viljamahlad, jääga. Meenus Mazatlan, Laos. Ilmselgelt oli tilkuv kehand seda momenti oodanud.

Oaxaca, pole vaja pikalt ringi vaadata, et aru saada miks Oaxaca on seljakotirändurite, volunteeride, muiduturistide, expatide, kunstiinimeste kogunemiskoht. Pikas orus mägede vahel, mitte liiga suur, mitte liiga väike, ideaalse kliimaga, odav, reegliks saanud standardse vanalinnaga - neid tegureid mis teevad linnast justs elle õige linna on veel, Oaxacal on need kõik olemas. Seal on väidetavalt ka maailma suurim puu?

Uus esiratas all, jätkus veel 2jagu tõuse ja teravaid langusi ning ühtäkki oli maa inimestest täiesti tühi. Polnud ka loomi. Kas võis põhjus olla liigselt keevitavas päikese, tundus et see maa siin ei saa ka märjal hooajal eriti vihma või liigselt eraldatud mägirajooniga kus peidavad end äärmusrühmitused? Või hoopis - kultuuride piirjoon? Jah, paarv päeva hiljem keerasin voki Tehuantepeci turuplatsile, ja siin nad olid. Kesk Ameerika võimsaim ja kuulsaim tsivilisatsioon, maiad. Jällegi oli põhjust vahetada menüüd.

See ei ole golfharjutus, veel vähem pingpongipall. Maiale maitse hoopis kilpkonnamuna.
Banaanaipiiks päevaks tehtud, suundusin edasi. Tuul mis oli end kergelt näidanud juba enne maialändi sisenemis, jätkas stabiilset tugevat puhumist terve õhtu läbi. No küll läheb ööseks üle nagu tavaliselt, mõtlesin. Kell 12öösel aga puhus tuul endiselt stabiilselt tugevalt ja otsustasin telgi kokku lasta, et vältida selle purunemist. Varem olin korra sellist taktikat kasutanud muidu tuulises Austraalias. See, paraku, oli kerge briis, enne seda mis hakkas toimuma järgmisel päeval. Mis juhtus, selgitab järgmine joonis.

Teatud päevadel tahab õhk liikuda Mehhiko lahest Vaiksele ookeanile, ja mäestikus mis jookseb mööda maakitsuse lõunaosa, on täpselt üks pilu sees selle ürituse õnnestumiseks. Nüüd tuletab kiirelt meelde vedelikudünaamikat füüsikatunnist, või siis kes soovib, kiiret kõhulahtisusest vabanemist. Kui kogu see õhk mis seal mäe taga istub, tahab korraga sellest pilust läbi tulla, on Union Hidalgo kandis tulemus katastroofiline. Halvematel päevadel teevad autod seal saltosid. Mina sattusin sinna ühel suht halval päeval. Õnneks polnud ma üksi. Vahetult enne seda fantastilist lõiku püüdsin kinni kanada poisi ja nii me koos läksime. Algus oli suht rahulik, kui tuulepuhangud meid teelt hoiatavalt otse kraavi surusid.

Huvitavaks läks siis kui Etienne ratas hakkas 2kordseid saltosid tegema (for real!). Niimoodi rattad ja mehed tee ääres siruli, tegime lõunapausi, hinnates pingeliselt 20km/h mööda tigulevaid rekkasid - kas vajub ümber rataste peale, ei vaju ümber, vajub, ei vaju, vajub....  Edasi oli võimalik liikuda vaid kraavis roomates.
http://www.youtube.com/watch?v=ijG9TshwF_E&feature=youtu.be
http://www.youtube.com/watch?v=RUoC5Tro2s4
Seda kõige hulemat lõiku jätkus õnneks vaid 5-10 kilomeetriks, pärast mida võbelesime pooltuules vändates, rattad tuule poole märgatavalt kaldu oma öise võõrustaja, Rodrigo juurde. Mees, kes on korjanud meiesuguseid tänavalt juba aastaid, öömajaja scrambled eggs paketis. Rodrigo casa vürtsiks oli kahtlemata tema 90 aastane skisofreeniat põdev ema, kes pidi tema sõnul ainuke ohtlik entiteet olema tema territooriumil kuna vahepeal kipuvad külaliste asjad ära kaduma :) Muidu jah, hommiukul üritas ta kuhugi tänava suunas kõndida, väites et läheb jalutama...mispeale Rodrigo õde ta kiirelt rajalt maha võttis. Mõelge veel, kas tahate elada pikka ja ``täisväärtuslikku`` elu?

Järgmine hommik korjasime teelt üles veel kolmandagi ratturi, Anita, kellega jätkasime ühist väntamist kuni Tuxtla Gutierrezeni. Tuuleolud otsustasid meid veel korra üllatada, sedapuhku kohati veel raecvukamalt kuid lühikeste puhangutena. Anita osutus kas uljaspeaks või oli ta lihtsalt erutunud poiste seltskonda sattumisest, nii suubus ta rivi ees pea ees tuulekorideridesse jättes meid Etienniga taha muigama. Karistus oliu kiire tulema, esimesel robustsel tuulepuhangul lendas naine risti keset teed, kiivri ja muid juppe lendas kokkupõrkest hulgim. Sellest tõenäoliselt poolorgasmi saanuna kalpsas ta kiirelt ratta selga ja suundus järgmise kurvi peal olevasse tuuletunneliusse. Pealtnägijatena olime Etrienniga tunnistajaks vaid sellele, et järgmisel hetkel lendas nurga tagant kuulikiirusel tema maanteekaart. Tibi oli kurvi keskel jällegi selili, seekord aga veritsevate haavanditega kehandil. Ka entusiasm oli selleks korraks läbi. Edasi lükksid kõik oma ratast, kus tarvis, alistuvalt loodusele.

Tuxtla Gutierrezes sai kinnitust juba varem kahtlusi tekitanud hüpotees maiade tsivilisatsiooni allakäigu põhjusest. Huvitav, et tuhanded teadlased pole selle peale siiani tulnud, pakkudes lahenduseks igasugu keskkonnast jms lähtuvaid põhjuseid. Loely planetis on selgesõnaliselt öeldud - Juchitan de Zaragoza on geilinn. Avalikult ja häbenemata. Tuxtla Gutierrez on samuti geilinn, sest kedagi teist me seal ei näinud. Meie seekordsed võõrustajad couchsurfingust olid 2 autotäit geisid, kes on muidu ülimalt vaffa raffas, kui nad nüüd veel selle välja mõtleks kuidas niimoodi beebisid on võimalik teha, siis oleks maailm tehtud, poleks sõdu ja nälga, kurbust ja vaesust...Isiklikus plaanis oli mul aeg taanduda kiirelt ja jäljetult, pärast klubiõhtut, kus sattusin peale Etiennile kes pani kohaliuku geipoisiga rämedalt tatti ja teine 45 aastane fiimeil üritas mulle kätt püksi ajada. Tundsin vabadust ja reavukat jõudu hamstringis kattes viimaseid keskmägesid enne maiamaad, Yucatani.

Palenque on üks tähtsamaid maia tsivilisatsioonis sälinud linnu, kütkestavaks teeb ta asukoht keset dsunglit, howler-monkey´de pesa piirkonnas. Suurim mulje mis talletus, oli kõrgeima püramiidi tipus istuv genuiinne hipi, end Jeesuseks näljutanud. Ometi li märgata, et jooga kõrgeima tasemeni(mis seiseb selles, et oled võõimeline ennast keskkonnast täielikult eraldama, mitte miski ei häiri) jõudmiseks on poisil veel tükk maad minna.

Yucatanil ülastasin veel mõnd väiksemat maia linnavare, mõni neist jättis küllaltki sügava mulje, mängisin varemeahvidega pähklisõda jms.

Ja siis, Hüvasti Mehhiko!
Alguses olin Mehhikos natuke pettunud - Baja kõrged hinnad, väheturvaline tunne, liigeuroopalikud lõustad ja kultuur. Virin oli alusetu, sest mõõdupuuks oli ju Aasia paradiisid Hiina, Tai, Lao. Tegelikkuses on Mehhiko võimsa põllumajnduse ja rikka riigisektoriga riik, millesse jagub ohtlikku narkokultuuri, palju muusikat, rahulikke inimesi, parimaid vanalinnu, vürtsikaid sööke, abivalmeid inimesi. Ladina Ameerika Tai. Usun, et valisin ühe parimaid võimalikest marsruutides, nähes teel nii kõrbesid, keskmäestiku platooalasid, vanalinnu(ei väsi kordamast), agrikultuurpiirkondi, vihmametsi, maiasid. Jämedalt oleks võimalik koostada Mehhikost läbi veel 2 täiesti eri piirkondadest läbi kulgevat marsruuti, lääne ja idarannik. Põigates aeg-ajalt sisemaale suurlinnadesse nagu Guadalajara läänemarsruudil ja Monterrey idamarsruudil. Viva la Mexico!

Belize
Niipalju kui Mehhiko on Ladina Ameerika Tai, on Belize Ladina Ameerika Laos. Tempel passis, väntasin läbi vihmasaju esimese linna poole. Algus lõi pahviks. Teel piirist Corozalini nägin umbes 4 autot ja persetäis mangroovivõpsikut. Linna ning märkimisväärse koloniaalse pärandi asemel oli Corozalis paar viltuvajunud puumaja ja kruusateed. Lõin sellele külale käega ja tulistasin koheselt edasi Orange Walki, mis selle nime pompöösuse põhjal oletades võiks olla midagi impossantset. OW on paraku veel rohkem räämas puumaju, nii ka kõik ülejäänud linnad mida on kokku umbes 2. Suurim ärikeskus BelizeCity(mis muide ei ole pealinn nagu võik arvata) on Türisuurune asula, kus ainsad kivimajad on 3 tükki mere öörde ehitatud tipphotellid.
Nüüd kui see miljööpask kõrvalr jätta, on Belize vaata etkõige omapärasema kultuuriga riik. Kõigepealt  , mida on teinud neeger inglise keelega - ta on selle ära lagastanud. Kutsutakse seda criole dialektiks ja kõlab see umbes nii nagu suu on bannani täis ja siis üritad midagi laliseda, jättes loomulikult ebaolulised vahesõnad ära. Belize rahvusgruppe ja rasse ja segurasse on 300 000 elanikuga riigis võibolla et maailma number üks selles kategoorias. Igalt mandrilt on midagi, olles veel segunenud omavahel, või siis eraldunud kogukonnaks. Ee, vb austraaliast ei ole, aga kaudselt ju ikkagi on ka brittide näol. Rahvusköögi poolest on Belize koht kuhu minna. Riis, oad, kana või kartul, praetud banaan, veis, muna. Kõlab labaselt? Kordan siin mõtet mis tõusetus Mehhikos ühel viibeõhtul - toidud on igas maailma nurgas samad, erinevus on nende valmistamise viisis. Sellist maitset eesti kartuli ja veisekokk juba välja ei pigista nagu saab Belize maanteeputkast.

Reisi, kui sellise, üks parimaid omadusi on pakkuda ootamatusi. Need päevad kirgastavad, tahaks lausuda: ``Peatu hetk`` või midagi sellis aga vähem poeetiliselt. Olin juba viimast sammu üle piiri astumas kui põrkasin kokku austria mummukaga, kellega olime veetnud mõned õhtud Zacatecases. Mõni tuhat kilomeetrit siit. Mitte mingeid kokkuleppeid, kontaktivahetusi. Whta are the odds!?!

Banaan on nüüdsest tasuta, piiksu pole enam kuulda.

Otra teqila mas, por favor!

 

Marco ja Dadoga hüvasti jätnud,  oli valida 2 marsruuti. Mööda troopiliselt sooja Vaikse ookeani rannikut läbi Tepic i ja Guadalajara, või Otse püstloodis seinast Durangosse. Mõistagi valisin teise variandi. Preemiaks sai väikene moos...Erinevalt Tiibeti mägismaast, kus oli tekkinud suured distinktsed mäeahelikud, mis vaheldusid sügavate orgudega, on kõrge Mehhiko platooga külgnev mäestikusüsteem pihustatud sadadeks erineva kõrgusega, eraldiseisvateks kaljumütsideks. Niiet teeprofiil on pidevalt üles alla, trendiga üles. Teel tervitasid juba nii tuttavad keskmäestiku männimetsad (meenub Dalat), jahedus ja puhas mäestikuvesi.

Durangos olin kokku leppinud majutuse Frida ja Jorge juures. Abiks oli weebikülg warmshowers.org, mis on loodud spetsiaalselt rattaturistide jaoks. Soovijad saavad ennast saidil registreerida, liitudes ülemaailmse kogukonnaga ja andes nõusoleku kaasreisijaid majutada. Vastutasuks saavad nad rännakul olles ise majutust küsida. Hea viis ka kultuuri ja reisimuljete vahetamiseks.
Teise päeva lõpuks sai Fridast ja Jorgest kokku väga haruldane pilt rattaringkondades. Tegelikult polnud üldse tegu rattahuvilistega, põhjus miks nad rattaturiste majutavad on lihtsalt huvi reisimise vastu. Frida on minuga samavana.9ndast kuni 18eluaastani oli ta professionaalne baleriin. Aasta pärast tõuseb ta karjääriredelil viimase sammu, saades keskastme kohtu kohtunikuks.  Ta elab trellitatud ja zhilettokastraadiga piiratud müüridega majas. See olevat Mehhikos vajalik, kuigi tema spetsialiseerumine pole narkoprotsessid. Narkoprotsesside kohtunikel pole vahet kus nad elavad, sest viimase 4 aastaga on Durangos tapetud 6 kohtunikku. Jorge on natuke vanem. Tal on oma isiklik lemmikloomakliinik ja ta teeb igapäevaselt loomaoperatsioone alates süstimisest kuni maksaeemalduseni. Töö on Jorge elu ja vastupidi. Seetõttu elavad nad hetkel lahus. Hoolimata sellest, et Frida meenutas mulle lõpuni rohkem robotit kui inimest,veetsime me kaks väga vaffat, sisukat ja informatiivset päeva koos, enamus sellest Jorge loomakliinikus.
NB! Frida kannab isegi magades bidshaamat mis meenutab kohtunikurüüd!

Niisiis, olin platool. Külm ja kõle, lõputud lõputud farmlandid, enne kui sõtkun oma tee tagasi nn päris Mehhikosse mis jäi nüüd mõnisada kilomeetrit lõunasse. Sellel lõigul tundsin ennas täiesti küpsena, ei teagi kas tegu oli äkilise kõrgusemuutusega (+2500m), valgupuudusega(lihale pole just liiga palju tarbinud) või Jorge maitsvate teqiilaringidega.

Seetõttu pidin Zacatecases võtma 4 puhkepäeva, tohterdamaks väsinud kehandit. Zacatecast võiks kirjeldada väljendiga ``Mexico´s best known secret`` among western travellers. kohalikke oli tänavatel nagu sitta soolikas, välismaalasi aga sisuliselt puudusid. Võibolla on teegu liigselt külma kliimaga mis välisturiste peletab, põhjamaa kodanikule on see koht aga ideaalne. Siin lõi kirvega pähe asjaolu mis hiljem järjepidevalt korduma hakkas: Mehhiko on see koht, kuhu tulla, kui huvi pakuvad vanalinnad. Ei ole võimalik kirjeldada, kui ebanormaalselt lummav on Zacatecase vanalinn, kuigi ma ei pea ennast eriliseks vanalinnadse huviliseks. Maailmalõpu veetsin ühes parimas hostelis kus iial olen viibinud, koos endise ITpoisi ja praeguse kirjaniku Richi, arhitekst Racheli ja noorukese austerlanna whatever her name was-iga.

Veelgi drastilisemaid panoraame pakkus mõned päevad hiljem külastatud San Miguel de Allende mis on aga lääne turistidest üleküllastunud, selle põhjuseid võib otsida nii eelmainitud soojemast kliimast kui ka ajaloost. Nimelt olevat linna ülesehitusaastatel suur puudus olnud ehitusspetsialistidest, kes toodi sisse ühendriikidest kuna ehitustöid juhtiv piiskop otsustas nii. Nüüd on linnas USA turiste nagu jänesepabulaid mis muidu veereksid järsust linnamäest alla, kui neil jalgu all ei oleks.

Jõulud plaanisin veeta metsas, mitte et nii lahe oleks, vaid aeg oli liigutada ja ei viitsinud veel 4 päevaks Zacatecasesse jääda. Paraku lõi mu plaanid sassi Mehhiko stiilis litsimaja omanik, kes mind Dolores Hidalgo tomatileti tagant üles korjas ja jõuluõhtuks oma koju viis.´´ Well, it´ll be just small gathering, my family and dog.`` Eh, family all mõtles ta aga tervet suguvõsa nagu hiljem selgus. Kohale vajusid tegelased niecest father in law-ni või kes iganes veel. Mehhiklastel on paha komme aga igaüht kes uksest sisse astub ja lahkub tervitada kallistuse, prantsuse stiilist põsk-põsk suudlusega jms. Kujutage siis ise ette kui tüütuks see võib osutuda pärast mõnekordet harjutamist. Õhtusöök miskipärast viibis, ilmselt oodati veel viimaseid külalisi banaanikoogiga. Kuigi mainisin kohe alguses ära (mida ma teen alati eestit tutvustades), et põhjamaa poistele meeldib natuke rohkem teravat libistada kui ülejäänud planeediasukatele, jäin ma tagasihoidlikuks ja üritasin teqiilaraundid lüksta pärast maitsva kanaraundi. Paraku ei. Kana näis kõpsevat aeglasemini kui kasvas isu teqiila järele, nii sai hooratas käima lükatud ja ``baila`` võis alata!

Kuna peremaja oli vanaemasid jms täis, pandi mind magama litsimajja. Või siis noh, auto-hotel, nagu on ametlikult. Idee on siis selles, et sügavalt katoliiklikus Mehhikos ei ole nussimine üldse mitte sünnis tegevus ja ükskõik kes sellega tegeleda tahab, tehku seda privaatselt, eemal kõigist keda see võiks puudutada. Tegelikkuses siis on litsimaja Mehhiko stiilis koht, kuhu lähed oma armukese, tüdruksõbra või päris litsiga. Et nussida. Ja mitte vähe.

Tihe jõuluaeg lõppes Guanajuatos veelgi tihedamalt kuna jällegi tänavalt korjas mind üles exmilitaar expat Kanadast kes ei andnud enne rahu, kui sai mulle teha tervet õhtut täitva õlu-vanalinna-ajaloo-tuuri.Guanajuato on neist kolmest ülikarmist vanalinnast (Zacatecas, San Migul de Allende, Guanajuato) vaat et kõige karmim. Tegelikult, kui ma oleks esimesena Guanajuatot külastanud, oleks ülejäänud 2 linna jätnud mannetu mulje. Kuna linn on ehitatud ümber ja mäe vahele, siis keegi otsustas kunagi, et tegelikult võiks linna laiendada mäe sisse. Nii on mäge kohitsetud hiina stiilis. Mäe sisse on ehitatud terve tänavatevõrgustik, osades kohtades sulavad linnaplatsid tänavateks, tänavad sulanduvad aga ühtlaselt mäe külje alla. Loomulikult on selle sama tänava/mäekülje peale ehitatud täis maju, sest nii ju mahub. Täpselt selline mulje jääb sellest linnast. See on tehtud kuna ``nii saab ka teha``.
NB! Mida teeb jeesus lambaga?

Vanaasta õhtu veedan Mexico Citys. Kerge erutus on sees, kui liigun järjest lähemale maailma suuruselt kolmandale, kriminaalse reputatsiooniga linnale. Selle mastaapsusest annab tunnistust järjest kasvav autodevool mis 40km enne linna saavutab kriitilise piiri. Minutis korra möödub terve rekkatäis sigu, kellel on käsil viimne teekond 22miljoni pueblo hamba vahele. Tõusen pedaalidele ja olen valmis iga hetk selleks, et tsemendiveok või buss mu vasaku külje maha lihvib. Läbi sudupilve jõuan lõputuna näivast suburbiast Centro Historicosse, kus valitseb melu ja kaos. Ühtlane rahvamass voolab trummitagumist, indiaani rituaalisuitsu ja muusikast küllastunud tänaval katkematult. Ruutmeetrit vaba ruumi ei eksisteeri. Vaatan, voolan kaasa ja ei oska midagi selle peale öelda. Tõttöelda, linn on niivõrd suur, et on kuidagi abitu tunne. Järgmine päev teen suure ponnistuse, kõndides kõrvalasuvasse linnossa(linnosi on umbes mitukümmend) mis iseenesest võtab juba poolteist tundi aega, avstamaks, et antropoloogiamuuseumit mille jaoks olin varunud pool päeva, pole võimalik läbida isegi päevaga. Nädal oleks OK. Ja see on vaid üks muuseum mitmekümnest. Õh!

 Muide, esimene müüt sai tegelikkuseks. Sõber Loic, kes saabus Mexico Citysse nädal varem, tõmmati Starbucksi kohvikus peeneks. Kruvikeerajaga pätid lendasid sisse, saagiks langes laptop, rahakott ja pass õnnestus tal võtluse käigus tagasi saada. Mis siin ikka, hoian oma vorstinuga lähemal ja silmad lahti.

PS! Selle tujurikkuja jumala episoodi peale leiaks autorid/näitlejad Mehhikos, kui nad üldse suudaks oma katoliikliku ajuga midagi sellist välja mõelda, ennast järgmisel päeval prügikastis.

Head Uut Aastat!

Viimane postitus/The ultimate post e Lovin´ It

I mused for a few moments on the question of which was worse, to lead a life so boring that you are easily enchanted or a life so full of stimulus that you are easily bored. - Bill Bryson, ``The Lost Continent``
Leidsin selle lausejupi vahvast raamatust ja see võitis hetkega mu poolehoiu. Ei oska öelda kas see kirjeldab täpselt minu tegemisi, aga oskamatusest kohaliku eluga hakkama saada viis mu üle kolme aasta tagasi just nimelt sellisele retkele, pärast mida tunduvad nii mõnedki asjad natuke teistmoodi.

Algus, ootuspäraselt, oli äärmiselt huvitav. Otsus sai tehtud Autraalia kasuks (kuhu siis veel?!) vahepeatusega Kuala Lumpuris. Kuu oli november, ehk siis aeg kui meil siin võib olla üsna jahe. Riia lennujaama sõites tuligi maha esimene päris lume kirme, mida uuesti õnnestus näha nüüd, kolm aastat hiljem. Toona tundus kummaline vahetada ilma üleöö, niisama, et võtad lennuki ja järgmine päev on suvi. Aga nii täpselt oligi. Lennuki uks avanes Lumpuri sauna, maailma uks paotas end veidi.


Liblikate aed Kuala Lumpuris koos entomoloogiamuuseumiga

Austraalia on nii riik kui kontinent ühes mistõttu eestlasele võib selline mastaap harjumatu tunduda. Läinud sinna osaliselt matkama, leidsin raja - Bibbulmun Track - mille tutvustsust lugedes arvasin alguses tegu olevat eksitusega. 1000 km kõndimist - võimatu! Pärast paarikuist raha kogumist Pembrtoni õunafarmis tõstsin aga seljakoti selga ja panin seda rada pidi lõuna poole jugama. Väljaspool tsivilisatsiooni veetsin 3 nädalat võideldes veepuuduse, raske seljakoti ja võsarottidega. Esimese eepilise rännaku lõpetasin Bibbulmun Tracki ametlikus lõpp-punktis, Albanys.


Tüüpiline lõik Bibbulmun Track´il aga ka kogu Austraalias. Põõsastikus peitub peamiselt kaks
elukat -tiigermadu ja känguru. Ees iga 20km peal olev matkaonn veetünniga, taamal India
ookean.

Rattaga oli plaan sõita kohe alusest peale, millal, kus ja kuidas oli aja küsimus. Märtsikuus said Pembertonis valmis õunad ja siirdusin tagasi farmitööle. Paraku, kui ma viibin toidu läheduses, kipun ma seda sööma. Paradiisiaia õunad pole just see sort millele oleks kerge vastu panna, nii vabastati mind viisakalt ametist Austraalia kombel:`` Helista homme, siis räägime.`` Helistasin homme, paluti helistada homme. Enne kui end kolmandat korda alandada lasin, tegin otsuse lahkuda. 1500 dollarit arvel ladusin oma kodinad ratta peale, et alustada seda milleks siia oli tuldud - epic ride out to nowhere. Võibolla kõlab pompöösselt, aga lahkumine Austraalias suvalisest lääneranniku asulast itta tähendabki minekut ``mitte kuhugi``. Sadu kilomeetreid tühja kõrbe.

Alguse asi. Vana tüüpi välise jooksulaariga tagaratas murdus 100km läbimisel,
veepaak lenksul hoiab mitte ainult kahepäevast veetagavara vaid ka ära ratta
tagurpidi uperkuuti käimist pagasi raskuse tõttu.

Esperance sai omapärael kombel pöördepunktiks kogu reisi jooksul. Tegin juba kuluarvestusi, mitu prügikotitäit Mivina välku ma pakiraamile pean laduma, et ületada Nullarbori tasandik, kui uksest astus sisse kalamees. Kalamees polnud naljamees ja pakkus tööotsa sealsamas merel. Lubas palju raha ka. Ütles nii muuseas, et töö saab olema raske. Ei teadnud ma siis veel, et järgmise kolme nädalaga liiguvad mõiste ``raske`` piirid ka minu jaoks edasi üpriski suure sammu võrra. Kokku 6 nädalaga püüdsime merest igasugu elukaid, alates ploomi suurustest kaheksajalgadest kuni täiskasvanud raideni, müügiks läks kammkarp (scallop).


Rai kes traalpüügi ajal võrku sattus. Looduskaitse all looma laevast välja
saamiseks tuli ta lõpuseauku pidi kraana külge siduda, pidades silmas, et ta sind
sabaga ei piikaks.

Pöördepunkt seisnes selles, et pärast kaks korda kolm nädalat tööd kalalaeval ja nädalast puhkust sinna vahele juhtus nii, et ledsin soodsa lennupileti juulikuus eesti külastamiseks. Pärast Siimu ja Kerli pulma Austraaliasse tagasi pöördumist oli aga ilm uuesti itta väntamiseks mööda lõunarannikut külmavõitu (augustikuu ja südatalv Austraalias), nii otsustasin hoopis suuna võtta põhja, lõpp-punktiga Darwin. Ühtlasi tähendas see üht kõige vähemasustatud piirkonna läbimist Austraalias - toiduvarusid täiendasin nädalas korra suuremas asulas, vett jagasid kõrbes asuvad bensujaamad ja lahked motoristid.

Sarnaste ``teadusliku`` kõlaga siltide leidmine tekitab tõelise ränduri tunde. Olulisem muudatus
aga on rattakäru, ilma milleta kõrbe läbimine oleks olnud palju ebameeldivam ja kulukam. Käru
kaal täislastis umbes 50 kilo jagatud 15kilo vee, 15kilo riidekraami ja 20kilo toidu vahel.

Darwinisse jõudes oli tunne nagu oleksin hakkama saanud üsna suure asjaga. Kuigi hiljem on kognenud rattakilomeetreid palju rohkem kui need 4500 Pertist Darwinisse, võib sellele etapile anda raskuse skaalas esikoha. Darwinis koheselt tööd saanuna hakkas mulle koitma, et niimoodi aste astmelt inspireerudes, füüsiliselt tugevamaks muutudes ja Austraalia pangakonto abiga on võimalik korda saata palju eepilisemaid tegusid kui lihtsalt see üks rattamatk läbi Austraalia. Täpseid plaane omamatta hakkasin jõulises tempos raha säästma kolimistööga mis kestis Darwinis 5 kuud.

Darwini kesklinn vihmahooajal, ühtlasi subjektiivselt kõige kuumem koht
terve reisi jooksul. Taamal koondumas vihmapilved mis igal pärastlõunal või
varahommikul andsid vett ja välku.

Vahepeal saatis mulle kirja sõber Toomas, et ta tuleb külla. Kokkusaamispunktiks valisime Bangkoki. Veel enne Austraaliast lahkumist küsis üks töökaaslane, kuuldes et ma suundun Taisse, kas mul on nüüd piisavalt raha naise ostmiseks. Tais, muidugi, saab igaüks aru, mida see küsimus tähendab. Esimese asjana kohtasin lennujaama teenindavas rongis munka. Siis astusin rongist maha ja põrkasin vastu libu. Selline diapasoon ja kõik mis nende kahe vahele jääb, kirjeldabki hästi Taid ja seda, miks see on üks suuremaid turismimagneteid maailmas. Nagu ka Toomas reisi lõpus tabavalt märkis, et viimase kahe nädalaga on juhtunud rohkem kui muidu terve aastaga.

Vasakult: Tom, politsei, Mr White. Sel ajal kui politsei teeb tähtsaid paberiasju,
saab turist turvaliselt jooksi lasta. Korda valvab politseikoer Mr White. Üle tee
asub ametlik libubaar Gullivers juhul kui peaks huvi olema. Kohaks Thanon Khao
San jõepoolne ots.

Vihmases ja külmas Hanois sõbraga hüvasti jätnud, hakkasin jalgratast otsima. Selgus, et midagi  mõistlikku Vietnami pealinnast saada pole mistõttu pidin lendama tagasi Bangkokki. Sealt leidsin lihtsa vaevaga 28 tolliste velgedega voki mis hiljem selgus oli viga. Rattamatkale minnes olekski esimeseks reegliks - tuleb valida 26 tollised rattad. Teine reegel - vali mõneti juba vananenud v-pidurid. Kolmas reegel - taha kassettjooks, keskele vana tüüpi jooks. Kõik ülejäänud detailid on vaidluse ja maitse küsimus ja probleemid saab lahendada jooksvalt.
Endiselt polnud mul mingit konkreetset plaani, soovisin vaid avastada seda imelist paika jalgrattal ja lasta hea maitsta erinevatel kohalikel roogadel ja viljadel. Pärast suhteliselt jõukat Taid sisenesin Pakse uue sõpruse silla kaudu Laosse. Sõpruse silla sellepärast, et selle ehitas Tai alles mõned aastad tagasi, et vaene Laos saaks natukenegi abi naaberriigi majandusest. Mulle aga Laos just selle mahajäämuse poolest meeldiski. Otsustasin sõita Vientianesse, Laose pealinna, alternatiivset teed mööda. See aga muutus kiiresti külavaheteeks ja lõpuks kitserajaks. Seal kohtasin inimesi-poolahve kes polnud oma elulaadilt väga kaugel nende sugulastest Paapua Uus-Guineas.

Üks näidisküla keset mussoonmetsa. Mootorrataste ja teksapükstega kimavad
ringi noored sugulased suureast linnast. Kohalikud elanikud tegelevad endiselt
koriluse ja küttimisega.

Elusalt metsast väljas ristus mu tee Loic´iga, prantsuse rattapoisiga kes oli parasjagu tegemas ümber maailma rännakut. Prantslased kutsuvad sedasorti ettevõtmist World Tour´iks. Ta oli just suundumas põhja Hiinasse ning tegi mulle ettepaneku ühineda. Oma peaga oleks selle otsuse tegemine ilmselt päev aega võtnud, nüüd kus kaaslane oli olemas ja rattareisi algusest kulunud vaid alla kuu, oli valik lihtne. Saagu Hiina! Kartust kui sellist otseselt polnud, Hiina tundus lihtsalt suur ja võõras, ei teadnud mida oodata. Hiinlastel on kindlasti mingi saladus, mis on neil võimaldanud valguda üle maailma, seda küsima minna pole väga mõtet, isegi kui nende keelt mõista. Nende loogika on lihtsalt teistsugune, kandiline. Nad on võimelised püstitama kõige võimsamaid objekte, samas, kas oskate nimetada mõnd maailmakulsat Hiina kunstnikku?

Tüüpiline näide Hiina loogikast. Või äkki see ongi nende kunstiteos.

Hiina etapi maiuspalaks oli kõrvalepõige Tiibetisse, kus välismaalastel omapead viibimine on keelatud. Ometi on välja mõeldud arvukalt nippe, kuidas sinna sisse saada ilma meeletuid kulutusi tegemata. Meie kasutasime neist kohaliku veoauto kastis sõitu, present varjuks peale tõmmatud. Et vahelejäämise kartuses polnud võimalik poodi külastada, pidevalt tuli kanda ebamugavat näomaski ning kontrollpunkte piiririkkujate avastamiseks oli rohkem kui üks, jäi meie kõrvalepõige Tiibetisse lühikeseks. Samas oli Tiibet meie mõlema jaoks esimene päris kõrgete mägede koht, kus tee tõusis pea 5 kilomeetri kõrusele.


Nelja kilomeetri peal on ainsaks elatusallikaks lehmade ja jakkide kasvatamine.

Jõudnud tagasi Hiina põhiterritooriumile Sichuani provintsi, mis on tuntud maa parimate baodzõ ´de poolest, pikendasime kolmandat korda Hiina viisat. Erinevatel põhjustel anti meile aga riigist lahkumiseks kuu aja asemel aega 20 päeva mis tähendas päevade viisi ainult sadulas viibimist. Ülesandega saime hakkama, jõudes viimasel viisapäeval Qinhuangdao sadamalinna. Korea pidi ootama veel ühe lisaöö Ida-Hiina merel möllanud tsükloni tõttu.

Qinhuangdao sadamalinna näitel: hiinlased on omapärased gurmaanid, süües
kümneid eri variatsioone loomatooteid, kondid ja muud ülejäägid visatakse või
sülitatakse aga lihtsalt maha.

Seoul on koht mis kunagi ei maga. Selles ühes suurima rahvastikutihedusega linnas veetsin rohkem kui nädala, nautides tavaliselt ainult põhjamaade privileegiks olevat saunakultuuri ja vaadates käimasolevat Londoni olümpiat. Samal ajal hakkasin arvestust pidama ölümpialinnade kohta, mida ma selle reisi jooksul külastan. Lõpuks tuli neid kokku kuus. Vahepeal lahkus ka reisikaaslane prantslane oma teed, et taas kokku saada mõned kuud hiljem Lõuna-Ameerikas.

Seoulis on niivõrd vähe ruumi, et teed ehitatakse mitte ainult rist vaid ka piki jõge.

 Jaapan on ehk kõige kummalisema kultuuriga riik terves Aasias. Fukoka sadamas, kuhu saabusin järjekordse praamiga, nägin masinaid, mis oma keerukuselt kuuluvad pigem ulmeraamatusse. Jaapanlasele pole nende konstrueerimine probleemiks. Veelgi enam, kogu saareriigi territoorium on justkui üks hästiõlitatud robot kus korratusele, mustusele ja vigadele pole palju ruumi jäetud.

Teede ristumiskoht keset olematu liiklusega põllumajanduspiirkonda.
Valgusfoor on ka siin miskipärast hädavajalik.

Tokyos võisin esimese reisi poole lõppenuks kuulutada ning paariks kuuks tagasi Austraaliasse pöörduda raha teenima. Olen aus - ilma Austraaliata oleks kõik see millest ma siin kirjutan, olemata. Suhteliselt kõrge palgaga lihttööd on Austraalias üsna lihtne leida, pöördusin tagasi kolimisfirmasse Darwinis. Ainult raha teenides võib kahjuks märkamata jääda mandri haruldane loodus mis asub inimasustusest eemal tühjas kõrbes. Telkides 2 aasta jooksul erinevatel rännakutel sadu kilomeetreid eemal lähimast linnast, on see koht kus võib tunda suurt vabadust ja nn maailma lõpu tunnet.

Sarnased roadhouse´id on ainsaks varude täiendamise kohaks sadade kilomeetrite
jooksul kõrbes ja mõistagi jätavad sügava mälestuse.

 Novembri alguses 2012 olin tagasi Narita lennujaamas Jaapanis, et lennata tesisele poole Vaikset ookeani Los Angelesse kust alustasin väntamist lõunasse läbi Ladina-Ameerika. Ameerika Ühendriikide piirivalve oli üllatunud kui kuulis, et sõidan Los Angeles´est jalgrattaga Mehhiko piirini, kuhu oli 500 kilomeetrit. Ei hakanud igaks juhuks teda oma pikematest plaanidest valgustama, võibolla oleks hullu pähe kinni pandud. Motivatsioon laes, alustasin teekonda ohtliku paigana tuntud Mehhikos. Juttudel oli seekord tõepõhi all, kui nädal enne mind Mexico Citysse jõudnud endist reisikaaslast prantslast rünnati Starbucksi söögikohas ja võeti talt üht-teist väärtuslikku. Tasakaaluks sellele elavad Mehhikos ka kõige sõbralikumad inimesed terves Ladina-Ameerikas, kes ei pelga võõrast näiteks jõuludeks enda perre kutsuda. Tavaturistile soovitaksin Ameerikate avastamist alustada just sellest riigist.

Üks Mehhiko pärleid - Guanajuato - pool linna asub maa peal, pool maa all.

 Kui on huvi shokiturismiks, võib külastada kaht Kesk-Ameerika pealinna, Guatemala City Guatemalas ja Tegucigalpa Hondurases. Olenevalt määratlusmeetoditest on need linnad pidevalt olnud maailma ohtlikemate linnade edetabelis eesotsas. Tavaline aksessuaar Guatemala City tänavatel on pumppüss, Tegucigalpa Comayagüela linnaosas suletakse uksed ööseks soomusplaatidega.

Slumm Guatemala Citys

Ameerika jagab pooleks Darien Gap, maakitsus Kesk- ja Lõuna-Ameerika vahel, kus erinevatel, peamiselt majanduslikel kaalutlustel pole ehitatud maismaaühendust. Kui aega vähe, võiks omalt poolt soovitada ette võtta selle trassi läbimise terve ühe reisina. Võtta lennupilet näiteks Panama Citysse ja sealt erinevate transpordiliikidega edasi liikuda kuni Colombiani. Veesõidukeid liigub mõlemal pool Panamat piisavalt, alates sõjaväekaatritest kuni kalapaatideni, vahepeal on võimalik teha lühikesi jalgsilõike dsunglikülade vahel. Ettevaatlik peab olema Colombia poolele jõudes, kus paha neeger üritab turisti peenestada, halvemal juhul röövida.

Medellin Colombias on omaette vaatamisväärsus. Kuumi Ladina-Ameerika
rütme võib nautida piirkonna jõukaimas riigis, juhul kui kohalikust hispaania
keele dialektist aru saada. See pidavat keeruline olema isegi mujalt tulnud
Colombialastele.

Alates Colombiast liitusin taas mägedehundi Loiciga, kes oli Ameerikate avastamist alustanud tublisti põhja poolt, Vancouverist. Kokku saime vahetult enne mägede algust, Andide algust, mis defineerivad enamusi Lõuna-Ameerika riike. Koos saime sõita vaid kuu aega, kui reisil tavapäraselt ette tulevad ebakõlad viisid meid taas lahku, seekord siis ilma edasiste kokkusaamise plaanideta. See aga ei vähendanud vähemalgi määral Peruus seiklemise väärtust. Kui huvitavad mäed, on Peruu see koht kuhu minna. Tõsi, on soovitatav teha eelnev valik, kas rohkem pakub huvi rattasõit või mägironimine, sest laskudes 5000 meetrisest lumisest tipust tekib vaevalt uuesti tahtmine sinna 2 päeva seljakoti ja kirkadega tagasi ronida. Tuntuim ronimiskeskus on Huaraz, kus lisaks ronimispakettidele ja standardsele majutusele on võimalik end pärast mäelkäiku lõõgastada arvukates baarides. Üldiselt rääkides on Peruu riik, mis pakub üht parimat hinna ja kvaliteedi suhet reisimiseks.

Sellise hea pildi saamiseks Peruu mägilasest tuli teinekord
raha välja käia.

Seal kohe kõrval on Amatsoonase bassein ja kuigi mul alguses polnud plaanis sinna minna, teadis kuues meel paremini. Ma pidin sinna minema. Üleöö otsustasin Peruu suurima Amtasoonase asula, Puerto Maldonado kaudu lõigata üle Amatsoonase edelaserva Boliiviasse ja sealt tagasi mägedesse, täpsemalt, Boliivia platoole. Amatsoonase liigirikkus liblikate näol avaldus kõige paremini Coroico kandis, kus niisked vihmametsa õhumassid tungivad mägede vahele ja tagavad hea pinnase eluslooduse vohamiseks.

Suur osa transpordist käib Amatsoonases jõgede kaudu. Rio Madre de Dios
ehk Jumala Ema jõgi on Ruta Nacional 13-el endiselt sillata.

Miks ma rääkisin enne, et esimene reegel rattamatkal on valida 26 tollised veljed. Sest kui need katki lähevad näiteks Boliivias, pole mingit lootust neid kohapealt saada ning reisi jätkamiseks on vaja tugevasti rahakotti kergendada või loota pimedale õnnele. Katkise tagarattaga La Pazi jõudnuna ootas mind seal ees Hollandi kamraad, kellel juhuslikult oli samuti 28 tolline ratas ja kes juhuslikult oli lõpetanud reisi La Pazis. Uue tagarattaga läbisin maailma kõrgeima riigi, kümmeldes looduslikes ja pooltehislikes kuumaveevannides, mida leidub Boliivia platool arvukalt.

Boliivia loodusvaadetega on raske võistelda. Pildil üks soolajärvedest Sud
Lipezis.

Pärast nädalast puhkust raskest Boliivia platoost San Pedro de Atacamas oli lõunasse liikumiseks valida kaks varianti. Jällegi otsustasin ümber varem valitud tee suhtes minna Santiagosse lääne poolt Ande, Tsiili kaudu. Argentina pidavat parem olema. Tõepoolest, oligi nii hea ja mugav, et sellises riigis vaevalt saab midagi väga seikluslikku juhtuda, nii jõudsin kiires tempos Mendozasse kust oli veel üks samm Santiagosse. Sellel hetkel hakkasin jõudma arusaamisele, et reisi lõpp Ameerikas võib olla üsna lähedal. Maailma lõunapoolseimasse linna Ushuaiasse oli küll veel poolteist kuud teed, kuid mind ei ahvatlsenud enam palju see mis sellel lõigul oodata võis. Jah, Lõuna Tsiilit peetakse üheks ilusaimaks paigaks üldse, looduse ilu paraku olin ma näinud juba piisavalt. Terve Aafrika ettevõtmiseks pärast aasta aega jutti väntamist oli jõud otsas, nii otsustasin külastada viimasel kahel kuul Euroopa riike mis jäid mugavalt Madridi ja Eesti vahele.

Hispaania stiilis nelinurkne keskväljak San Miguel de Tucumanis. Kõikides
teistes Ladina-Ameerika linnades leiab sarnase linnaelu keskpunkti, eriti
õhtusel ajal.

Sõit läbi Euroopa oli kummaline. Ühest küljest olin tuttavas keskkonnas ja taas sain suhelda inglise keeles Warmshower.org kommuuni inimestega. Tänaval, näiteks Prantsusmaal, olin samas tagasi Hiinas - keelest aru ei saa ja keegi inglise keelt rääkida ei oska. Ka esimese eestlase kohtamist reisi jooksul ootasin endiselt.
Seda jäingi ootama kuni Riia-Tartu bussini. Noormehe jutt,kes rääkis telefonis pruudiga, kõlas nagu luuletus. Vaagisin küsimuse üle, kas näiteks pärast 30 aastat mõnes muus keelekeskkonnas elades toimub baaskeele vahetumine ajus ja võõrkeel saab loomulikumaks kui emakeel. Kolme aastaga seda ilmselgelt ei juhtu. Veel päevi hiljem lõbustasin end, näiteks ühistranspordis, eestikeelse vestluse kuulamisega. Täpsemalt jutu sisusse süüvimata,lasin end kanda lihtsalt sõnade kõlal, kõla mis tundus loomulik ja armas. Asjad ja tegevused justkui omanuks fundamentaalselt seda kõla.
Unesegasena ärkasin bussis ja märkasin Orava silti öises Eestis. Orava ei saanud ta mitte olla kuna buss sõitis Tartusse Valga kaudu. Vajusin jälle unne, et ärgata oma kodulinna piiril. Kesklinna sõites olid paljud detailid meelest läinud. Aga mitte sõprade näod, kes olid vastu tulnud. Tervituskook ja õlu näpus kallistasin koduuksel ema ja astusin tuttavasse korterisse, mille seinu ja lage tundsin korraga puudutada suutvat. Ring oli täis.

Tuttav koht? Tartu bussi ootel Riia uues terminalis. Kaartide uurimine on üks
mõnusamaid tegevusi reisi ajal.

Mis siis nüüd sellest kõigest arvata?
Ei saa seekordki üle ega ümber kulunud kõnekäänust ``Tähtis on teekond, mitte sihtpunkt``. Võiks ju esile tuua teatud kogemusliku teadmise sellest, kuidas mujal inimesed elavad, kuid vaevalt sellest midagi otseselt meie elukeskkonnas kasu on. Mida tihti selliselt reisilt saabudes öeldakse: ``Näete, seal elavad inimesed ikka nii vaeselt, mis te virisete!`` lausutakse enamus ajast kurtidele kõrvadele. Oleme oma keskkonna orjad ja elame täpselt nende standardite alusel, mida pakub meie lähiümbrus.
Seetõttu võib öelda, et tähtsamat osa reisist pole võimalik endaga kaasa võtta. Selleks on liikumine ise, teel olek. Iga hetk, iga uus vaade, iga pedaalitõuge, iga tühjeneva kõhu tunne, iga hommikuvõimlemine. See kõik lõpeb kiiremini kui tahad, sest teadupärast liigub ränduri aeg kordades kiiremini kui paiksel inimesel. Juhul, kui kunagi tulevikus peaks uuesti tekkima inspiratsioon (Jumal teab kust see veel tuleb), saab seda kõike korrata taas.

Kokku läbisin rattarännakul umbkaudu 41 000 kilomeetrit ehk siis täpselt Maa ümbermõõt. Riike kogunes 29, neist 6 Australaasias, 14 Ameerikas ja 9 Euroopas.

Seda blogi alustasin lihtsas vormis, et teavitada asjast huvitatuid jooksvalt lihtsast Austraalia farmielust. Aja jooksul paisus reis ja inspiratsioon, see on ka niivõrd-kuivõrd kajastatud sissekannetes. Ei olnud mul kunagi plaanis kirjutada mingit artikuleeritud kokkuvõtet, rääkimata raamatust, kuigi reisi mahu ja seikluslikkuse tõttu oleks see ehk isegi põhjendatud. Tahaksin hoopis tänada kõiki kes jooksvalt mulle kaasa elasid, sest nagu ka eespool mainitud, sünnivad head asjad siin ja praegu, ahjusoojana. Siinkohal lõpetan selle blogi viimase sissekande, soovides kõigile inspireerumist uuest ja huvitavast, olgu see kodus või kaugemal.